Riigikassa võlakohustised olid pikka aega finantsreservidega sarnasel tasemel. Trend muutus 2020. aastal COVID-19 epideemia puhkedes. 2022. aastal Ukrainas alanud sõda ning energiakriisiga toimetulek suurendasid veelgi riigi vajadust võlakohustisi kaasata.
Riigikassa võlaportfell koosneb lühiajalistest võlakirjadest (T-billid ja kommertspaberid), pikaajalistest võlakirjadest (eurobond, siseriiklikud võlakirjad) ning pikaajalistest laenudest (EIB, NIB, CEB ja TERA/SURE). Arvestades riigi rahavoogu ning kohustust tagada raha olemasolu igapäevasteks väljamakseteks, võib riigikassa sõlmida pankadega arvelduskrediidi- ja valmisolekulaenude lepingud.
Riigikassa võlakohustiste aruanded
Iga-aastased ingliskeelsed võla-aruanded annavad ülevaate, miks ja milliseid võlakohustisi riigikassa aasta jooksul on kaasanud. Täpsemalt saab lugeda siit.
Kvartali aruandest leiab ülevaate riigikassa võlakohustiste struktuurist, selle muutusest aasta lõpuga võrreldes ning peamistest riskinäitajatest.
Riigikassa võlakohustiste osakaal valitsussektori koguvõlast
Statistikas võrreldakse reeglina riikidevahelist valitsussektori võlakoormust. Sageli arvatakse, et kogu valitsussektori võlgnevus on riigikassa võetud. Enamikus riikides on riigikassa tõesti suurim valitsussektori laenuvõtja ning kohalike omavalitsuste, sihtasutuste ja avalik-õiguslike isikute võlgnevus moodustab väiksema osa kogu valitsussektori võlakoormusest.
Riigikassa 7 312 miljoni euro suurune võlaportfell moodustas 2025. aasta lõpul valitsussektori ligi 10 miljardi euro suurusest võlakoormusest 73%. Riigi võlakohustiste hulka arvestatakse ka riigigarantii EFSF-i antud laenudele, mis 2025. aastal moodustas 5% kogu valitsussektori võlast. Reaalselt Eesti ei ole EFSF-i võlakohustiste katteks raha maksnud.
Viimati uuendatud 30.04.2026
