Avaliku sektori kommunikatsiooni paradoksid

Viimastel aastatel olen meediakeskkonnas üha sagedamini tundnud, et see usaldus kipub järjest pingelisemas infokeskkonnas mõranema. Avalikus ruumis jääb sageli kõlama vaid üks lause, üks emotsioon, üks vaatenurk, mille taha kaob ära nii tehtu inimlik aspekt kui ka terve taust – miks mingi otsus sündis, millised kaalutlused selle taga olid ning mida tegelikult üritati lahendada.

Rahandusministeeriumi poole pöördutakse tihti erinevate küsimustega, sageli ilma taustainfota. Meie vastustest kasutatakse enamasti vaid paari lauset, pannes need kohati negatiivsesse konteksti. See on meedia igapäevane reaalsus: kiiresti reageerida, lühidalt kirjutada, otsida selget sõnumit, ühiskonna jaoks emotsionaalset nurka. Meie igapäevane reaalsus on aga selgitada asju, mis on harva lihtsad ja ühekülgsed.

See ei ole etteheide ajakirjanikele. Vastupidi, saan väga hästi aru, kui keeruline on infoühiskonnas eristada olulist ja ebaolulist, tõlgendada keerulist ja säilitada objektiivsust. Pigem on see kutse mõistmisele, et ka avaliku sektori kommunikatsioon ei ole üksnes pressiteadete saatmine või sõnakasutuse lihvimine. See on pidev pingutus selgitada, arendada ja hoida usaldust olukorras, kus seda mõõdetakse üha sagedamini klikkide, meeldimiste, kommentaaride ja pealkirjade järgi.

Ajakirjandus ja klikipõhine ühiskond

Ajakirjandus otsib üha enam seda üht „seksikat“ pealkirja, emotsionaalset nurka või vastasseisu, mis toob klikke ja tähelepanu. Ajakirjanikud konkureerivad selle nimel omavahel täpselt samamoodi. See on paratamatus ajal, mil uudisvoog on lakkamatu ja lugemisaega napib. Aga just see loogika – pidev vajadus eristuda, šokeerida ja haarata – muudab ühiskondliku arutelu pinnapealseks ja polariseerituks.

Ajalugu on korduvalt näidanud, et populism ja vastandumine ei vii ühiskondi edasi, vaid tekitavad väsimust ja lõhestumist. Me vajame aeglasemat, mõtestatumat ajakirjandust, mis julgeb rääkida ka sellest, mis pole kohe „klikiväärne“, aga on sisuliselt oluline.

Samamoodi vajame ka avalikus sektoris kannatlikku ning järjepidevat selgitamist. Me ei saa endale lubada vastandumist. Seda isegi siis, kui tundub, et meid ei kuulata. Kui üks pool räägib pealkirjades ja teine seletab seadustes, siis jääbki ühine keel leidmata.

Sotsiaalmeedia mõju

Üks põhjus, miks ühiskondlik arutelu on viimastel aastatel muutunud nii teravaks, peitub selles, kuidas sotsiaalmeedia on muutnud meie infokeskkonda. Kui inimene näeb üht ja sama väidet või arvamust kümneid kordi, tekib paratamatult tunne, et kui see nii sageli silma jääb, siis peab selles ju mingi iva olema. Veebipõhises keskkonnas söödavad algoritmid sama sisu erineva nurga alt üha uuesti ja uuesti inimestele ette. Nii sünnivad arusaamad, et mingid äärmuslikud või kallutatud seisukohad on tegelikult palju levinumad, kui nad päriselt on.

Kui sellele lisandub sotsiaalmeedia platvormide suutmatus või soovimatus sellist sisu tasakaalustada, hakkavad inimesed elama oma infomullides, kus maailm näib üha mustvalgem. Kui äärmuslikke arvamusi hakkavad enda platvormidel kasutama ka poliitikud ja avaliku elu tegelased, muutuvad need kiiresti „uueks normaalsuseks”. Sõnad, mis varem tundusid äärmuslikud, kaotavad oma kaalu, sest neid kuuleb liiga sageli ja nende pildumine on liiga sallitud ja enesestmõistetav.

Selline nihestus ei juhtu üleöö, aga selle mõju on sügav, süües tasapisi ära ühise mõistmise ja usalduse. Kui igaüks elab oma tõe sees, siis kaob ühine pinnas, millelt üldse dialoogi pidada.

Ametnike kuvand: kaks pilti, kaks tegelikkust

Avaliku sektori töö kuvand on Eesti avalikus ruumis vastuoluline. Ühelt poolt oodatakse, et ametnikud oleksid laitmatult pädevad, haritud, analüütilised ja motiveeritud; et nad töötaksid missioonitundest, mitte palganumbri pärast; et nad oleksid kättesaadavad, läbipaistvad ja alati valmis vastutama.

Teisalt tekitab iga palgatõus, iga suvepäev või jõulupidu küsimuse, kas see on ikka õigustatud. Avalikus arutelus kõlab sageli mõte, et „ametnikud elavad maksumaksja rahast”, justkui oleks selles midagi halba. Kuid toosama maksumaksja ootab samal ajal, et ametnik oleks kõrgharidusega spetsialist, kes teeb keerukaid analüüse, tunneb rahvusvahelisi standardeid ja suudab kriisiolukorras töötada 24/7.

Sageli unustatakse, et avaliku sektori inimesed töötavad selle nimel, et kõigil Eestis oleks parem – et teenused toimiksid, digiriik püsiks, kriisid saaksid lahendatud ja otsused tehtud. Kõigi nende mugavuste ja süsteemide taga, mida peame iseenesestmõistetavaks, on justnimelt ametnikud, kes teevad oma tööd pühendumisega ka hilistel töötundidel. Positiivseid asju, mis on nende töö otsene tulemus, ei kajastata meedias samaväärse entusiasmiga. Seega jääb püsima kuvand, et ametnik istub kuskil niisama ja kulutab maksumaksja raha.

Need kaks pilti – ideaal ja kriitika – elavad kõrvuti, aga kohtuvad harva. Avalikus sektoris on palju inimesi, kes teevad oma tööd südamega ning valivad selle karjääri teadlikult, sõltumata poliitilisest tõekspidamistest. Tihti kujutatakse ametnikke meedias ja avalikus diskussioonis justnimelt poliitilistena, pookides neile külge ühe või teise erakonna vastast kriitikat. Kui ühiskondlik suhtumine muutub nende suhtes üha umbusklikumaks ja negatiivsemaks, hakkavad ka kõige pühendunumad inimesed väsima. Tegelikkuses on ametniku töö oma olemuselt apoliitiline. Samad ametnikud teevad oma tööd ühesuguse pühendumusega sõltumata sellest, milline erakond parasjagu valitsuses on. Nende töö ei ole teenida poliitilist jõudu, vaid riiki ja inimesi selle sees.

Kuidas üldse tekitada inimestes soovi töötada riigi heaks, kui erasektor pakub rohkem palka, rohkem vabadust ja vähem kriitikat? Erasektori asemel tullakse avalikku sektorisse sageli mitte raha, vaid missiooni pärast - soovist teha tööd, mis päriselt mõjutab inimeste elu ja kujundab seda, milline on meie riik. Ometi liiguvad head inimesed asutuste vahel, otsides kohta, kus nende panust väärtustatakse õiglasemalt. Juhul, kui keegi julgeb palku tõsta, järgneb sellele enamasti avalik häbipost. Paradoks on ilmne: ootame ametnikelt laitmatut tööd ja pühendumust ning… et neile selle eest õiglaselt ei tasutaks?

Ausam ja inimlikum suhtlus

Ma usun, et me ei vaja kampaaniat, mis „puhastab ametnike mainet“. See kõlaks kohmakalt ja ei muudaks tegelikult midagi. Vajame hoopis ausamat ja inimlikumat suhtlust mõlemas suunas.

Avalik sektor võiks rääkida rohkem oma töö telgitagustest: mitte pelgalt tehnilisest poolest, vaid inimestest. Kes need ametnikud on? Mis neid motiveerib? Mis nende tööd raskendab? Mis paneb neid uhkust tundma? Me kipume kartma, et inimlikkus muudab meid haavatavateks, kuid tegelikult teeb see meid usaldusväärsemateks.

Meedia võiks samas võtta aega, et mõista ja aru saada. Kui ajakirjanikul on aega, tahtmist ja julgust küsida, mitte ainult tsiteerida, siis sünnib sisuline arutelu. Kui ametnik julgeb teemasid lähemalt selgitada, mitte ainult lühidalt vastata, siis tekib tal avalikkusega side. Ja kui avalikkus näeb, et nende vahel on vastandumise asemel tegelik dialoog, siis kasvab vastastikune usaldus kõigi osapoolte vahel.

Eesti on väike riik ja eestlased on väike rahvas. Me peame kokku hoidma sõltumata oma erinevatest arvamustest. Eriarvamused ei peaks tegema inimestest vaenlasi. Vastupidi, see näitab, et meil on vabadus mõelda, arutada ja otsida paremaid lahendusi. See on vabadus, mida paljudes riikides endiselt ei tunta. Ametnikud, poliitikud ja ajakirjanikud ei ole teineteise vastased, sest me kõik töötame sama eesmärgi nimel - et Eestil läheks paremini. Erinevad vaated ei lõhesta, kui eesmärk on ühine.

Demokraatias on eriarvamus loomulik. See ei peaks meid lahutama, vaid õpetama kuulama. Kui suudame austada teineteise seisukohti, ilma et peaksime alati nõustuma, siis oleme juba palju lähemal sellele, mida võiks nimetada usalduseks. Just usaldus on see, millele tugev riik ja ühtne rahvas tegelikult toetuvad.

Solveig Niitra, Rahandusministeeriumi kommunikatsiooninõunik