Poliitikud tõdesid ühiselt, et Eesti ei saa enam lubada toetuste laialipudistamist väikesteks projektideks, vaid peab tegema selgemaid valikuid, mis kasvataksid majanduse konkurentsivõimet, parandaksid regionaalelu ning inimeste tervist.
Euroopa Liidu eelarve maht 2028–2034 on ligikaudu 2 triljonit, sealhulgas on riikide enda sisustada 865 miljardit. Lähtudes senisest Euroopa Komisjoni ettepanekust, saaks Eesti maht olema 6,5 miljardit eurot, mida riik saab ise erinevateks investeeringuteks ja toetusteks kasutada ning mis on praeguse rahastamisperioodiga võrreldes ligikaudu miljardi võrra suurem kui praegusel rahastamisperioodil. Kui arvestada juurde ka EL kesksete fondide toetused ühendustele ja konkurentsivõimele, saab Eesti eri fondidest hinnanguliselt ∼6,1 miljardit eurot rohkem, kui ELi eelarvesse maksab.
Mida selle rahaga võiks tulevikus Eestis ära teha, arutlesid poliitikud Rahandusministeeriumi visioonikonverentsi „ELujõuline EEsti“ kahes paneelis.
Regionaalpoliitika prioriteediks
Esmalt keskenduti sellele, kuidas majandusele hoog sisse saada ehk milline võiks olla Eesti järgmine suur arenguhüpe. Riina Sikkut (SDE) ja Andrei Korobeinik (KE) nägid tugevat võimalust personaalmeditsiinis, kus Eesti geeni- ja terviseandmed võiksid anda nii majanduslikku kui ka rahvatervise kasu. Peeter Tali (E200) rõhutas digiriigi, küberturbe, biotehnoloogia, haruldaste muldmetallide töötlemise ja nutika kaitsetööstuse potentsiaali. Annely Akkermann (RE) leidis, et Eesti peab edasi ehitama oma digitugevustele ja tehisaru kasutamisele, ent hoiatas, et andmete kasutamise vastu kasvav umbusk võib saada arengupiduriks. Mart Maastik (IE) pidas võtmekohaks haridust ja teadust, Mart Kallas (EKRE) aga väikeettevõtluse elustamist, bürokraatia vähendamist ja odava energia tagamist.
Kõige selgem ühisosa tekkis regionaalpoliitikas. Kõik panelistid nõustusid, et uuel perioodil peaks rohkem toetusi liikuma väljapoole Tallinna ja Tartut ning senisest suurem rõhk tuleb panna piirkondade ettevõtlusele, ühendustele ja taristule. Samuti kõlas laialdane toetus mõttele, et ettevõtluses ei peaks riik jagama peamiselt otsetoetusi, vaid kasutama rohkem laene, garantiisid ja muid finantsinstrumente, mis sunnivad äriplaane paremini läbi mõtlema.
Järeldusena jäi kõlama, et järgmise kümnendi raha tuleb suunata sinna, kus sünnib pikaajaline mõju: targematesse inimestesse, tervisesse, teadusesse, energiasse, ühendustesse ja tootlikkusse. Eri arvamusel ollakse selle üle, kui suur osa peaks minema taristusse ja kui suur osa inimestesse, kuid ühine arusaam oli, et senise majandusmudeli lappimisest enam ei piisa.
Fookus õpetajatel ja vaimsel tervisel
Teises paneelis otsiti vastust küsimusele, millise mõõdetava muutuse järgi võiks kümne aasta pärast öelda, et Eesti on oma inimesi paremini hoidnud. Arutelu keskmesse tõusid vaimne tervis, laste heaolu, sündimus, haridus ja regionaalne elukeskkond.
Üheks tugevamaks ühiseks murekohaks kujunes vaimse tervise kriis. Irja Lutsar (E200) pakkus mõõdikuks psühhotroopsete ravimite kasutamise vähenemist ning rõhutas vajadust uurida probleemide juurpõhjusi. Riina Sikkuti (SDE) sõnul võiks eesmärk olla laste ülekaalulisuse kasvu peatamine, sest sellel on seos nii tervise, vaimse heaolu kui ka tulevase kaitse- ja töövõimega.
Annely Akkermann (RE) seadis sihiks, et inimesed leiaksid endale jõukohase hariduse ja eneseteostust pakkuva töö. Tema hinnangul aitaks see vähendada nii vaimse tervise probleeme kui ka koolist väljalangemist. Mart Kallas (EKRE) nägi lahendust eeskätt noorte huvitegevuses, spordis ja selgemas väärtusruumis, mis aitaks vähendada ärevust, nutiseadmete mõju ja ülekaalu.
Lea Danilson-Järg (IE) ja Vadim Belobrovtsev (KE) sidusid Eesti tuleviku demograafiaga. Rohkem lapsi ja sünde kui surmasid tähendaks nende hinnangul ka suuremat kindlustunnet, paremat tervist ja tugevamaid peresid.
Hariduse puhul jõudsid panelistid üksmeelele, et võtmeküsimus on õpetaja. Räägiti õpetajate järelkasvust, palgast, ameti mainest, väiksematest klassidest ning maakoolide rollist regionaalpoliitikas. Samal ajal hoiatati, et taristu ja teenuste planeerimisel tuleb vaadata kainelt demograafilist tegelikkust, mitte ehitada keskustesse, kus lapsi peagi enam ei ole.
Regionaalpoliitika oli läbivaks teemaks ka sel arutelul. Panelistid pidasid oluliseks, et maal oleksid kättesaadavad kool, lasteaed, perearst ja esmased teenused, kuid rõhutati ka ühenduste tähtsust, sest vahemaad ei saa mõõta ainult kilomeetrites, vaid ka ajas ja ligipääsetavuses.
Ühisosana jäi kõlama, et järgmise perioodi Euroopa rahaga peaks toetama eelkõige lapsi, peresid, haridust, vaimse tervise abi ja ning elu väljaspool suuri keskusi. Vaidlusi tekitas riigi, pere ja inimese enda vastutuse piir, kuid lõpuks jõuti arusaamani, et Eesti inimeste hoidmine eeldab korraga targemat riiki, tugevamaid kogukondi ja kindlama tulevikutundega peresid.
Rahandusministeerium jätkab järgmise perioodi Euroopa Liidu toetuste plaani ettevalmistamist. Eesti plaani esmane eelarve jaotuse ettepanek esitletakse valitsusele 2026. aasta septembris. Seejärel jätkuvad paralleelselt nii läbirääkimised Euroopa Komisjoniga kui ka Eesti riigiplaani detailsem sisustamine. Eesmärk on esitada kava Euroopa Komisjonile 2027 teisel poolaastal.
Rohkem infot: https://www.fin.ee/riigi-rahandus-ja-maksud/valistoetused/riiklik-partnerluskava-2028-2034/
